Viimane minisünnipäev

See oli Noahl esimene kord näha tormi saabumist.

Tegemist oli ka Brisbanei esimese kevadtormiga ja suurema vihma-äikesega.

Vihm üldiselt saabub ikka väikese eelneva tibutamisega, ja seda me väljas rõdul kaemas käisimegi. Noahle meeldis jubedalt neid veepiiskasid püüda!

 Esimene eluaasta on selles suhtes väga tore ja emotsionaalne, et iga uus kuu väärib tähistmist! Mõelda vaid - kui peale sündimist on kuu aega möödas - siis on see märk emale, et see KÕIGE raskem aeg on möödas! Siis tuleb kaks kuud, mis tähistab lapse kahekorset vanust eelmisest sünnipäevast! No ja kolm kuud, eks - siis on juba märgatav kaalukasv ja esimesed naeratused ja muu toredus. Vaikselt hakkavad siis ka gaasid taanduma, reeglina. Ja nii iga kuu - alati on midagi tähistada! Aga vot seda ma tunnistan küll, et mida suurem on laps, seda vähem on minul kui emal alateadlikku muretsemist (kõige imelikumate pisiasjade pärast!). Olen läinud lapse tuppa ju ka lihtsalt selleks, et kontrollida, ega lina pole kortsus, kas laps saab ikka vabalt hingata jne jne. Ja mida väiksem beebi on, seda enam sa üldiselt teda kontrollimas käid. See mu väike 11 kuune suudab juba ise läbi une tekki pealt ajada ja vajadusel nägu ära keerata! Magab kõhuli kui tahab ja ikka on kõik hästi. On ikka kergendustunne küll näha, et väikesest abitust beebist on saamas terve, tubli ja mõtlev mudilane. Isegi kui ta ei räägi veel meie jaoks selges keeles - siis vähemalt oma heaolu eest on ta iga päevaga üha rohkem suuteline seisma. Ja see on ikka jube oluline ja tore näha!

 

Kõrvitsat järamas

Söögitegemised võivad täitsa tsirkuseks osutuda - see sõltub kuivõrd tühi on lapse kõht ja missuguses valmisolekus ta üldises plaanis on. Tujud ja muu säärane - eks te võite ka ise arvata. Ja kui ta siis ei suuda oodata, seisab ta mul seal jalgade juures ja utsitab end ahju ukse najale ning hüpitab end seal. Muidugi see EI ole tervitatav ja ma näen kurja vaeva sellise harjumuse väljajuurutamisel - sest ühel hetkel võib ju ahju uks kuum olla, või - isegi kui mitte kuum siis kasvõi lihtsalt, lahti plaksatada nii, et beebi on põrandal. Emade fantaasia on muidugi lõputu - mis kõik VÕIB juhtuda :) Aga samas, ma arvan ikka, et parem on karta kui kahetseda. Niisiis tulebki söögitegemise ajal ka beebit lõbustada! Üks jube tsirkus on see küll, tõsi - ja ma mõtlen tagasi ajale, mil ma arvasin, et söögitegemine võtab palju aega ja energiat? Nooonohhh... see siin igatahes võtab seda kõike topelt! :)

 Meie naaber!

Noahle jubedalt meeldivad igasugused loomad! Alati kui me näeme koera või kassi, lindu või hobust, lööb ta näost niivõrd särama, et selle eredusega võiks vist ka kõige pimedama toanurga ära valgustada! :) Kui vaid saaks seda kuidagi säilitada, eksole.

Antud pildil on meie naaber-hobune, keda me ikka mõnikord aia tagant uudistamas käime. Mõnikord veab rohkem ja hobune on täitsa meiepoolse aia juures (seal on ka suur puu mille alla on hobusel hea varjuda!) - teinekord jälle on ta kaugel ja ei pööra tähelepanu. Noah aga on elevil mõlemil juhul! Ta oskab hobust näha ja loomast rõõmu tunda ka distantsilt! Seega - meie käime loomakest igal juhul tervitamas kui meil aga tuju tuleb. Rõõm on ikka seal!

Üks hommik vedas kohe hullupööra!

 Õues on niiiii palju vaadata ja uudistada!

Pisikesega siin pargis käia on muidugi tervitatav ja tore, ent ka veidi muret-tekitav. Nimelt on enamik laste mängualasid kaetud pisikeste saepuru meenutavate puidust tükikestega. Loomulikult - ilmselt, et oleks pehmem maandumine juhuks kui kukkumiseks läheb. Nii pisike tibu aga kui seda on praegu Noah, paneb ju veel igasugu asju suhu. Nii satuvad tihti ka need väikesed puidutükid suhu ja on juba kahel korral teda ka öökima ajanud. See on päris hirmus igale vanemale kui see juhtub, ent samas õnneks lihtsate võtetega kergesti mööduv. Ometi on see emotsionaalne hetk ja siis sa tunned, et ei taha enam kunagi sinna parki... ja ometi sa lähed. Ometi sa lased lapsel jälle avastada ja olla ja pead ka ise kuidagi end uuesti kokku võtma. Muide! ISEGI kui sa oled koguaeg pisikese juures (ja ma olen seda!), siis leiab ta IKKA hetki mil üha uuesti ja uuesti proovida seda suhupanemise asja. Eks ta on üks pidev võitlus ja kasvatamine. Ja iga on ka selline. Aga vähemalt saab ta juba aru nüüd, mida tähendab PÄHH - ja siis hakkab suud puristama.

 Tagahoovis veega mängimas

Noah sai just kausiga vett pähe! :) 

Muuseas ujumise tunnis soovitatakse seda teha tihti - panna lapsele vett pähe või miks ka mitte, basseinis korra pea vee alla. Aga seda tuleb teha eelistatult siiski ettehoiatamisega. Nii teeme ka meie - loeme kolmeni, ütleme lapse nime ja alles siis järgneb kõik muu. Kusjuures see on täiesti vilja kandnud, sest ta täiesti reageerib sellisele järjekorrale ja tardub siis hetkeks. Veeloom on ta kohe kindlasti!