Väikese palavikuga vapper noormees
Paar päeva tagasi oli Noah esimest korda elus palavikus. Minu jaoks uus olukord ja eks tegi muidugi ka veidi murelikuks - sest temperatuur tõusis suisa 38.9 peale. See oli selline vägagi piiripealne number, et oleks kõrgem olnud, oleks ehk tulnud kiirabisse helistada... meie helistasime arstile ja läksime kontrolli. Muidugi selleks ajaks olin andnud panadoli, et pisike üle ei kuumeneks. Arst vaatas kõrvad-kurgud üle ja põletikku ei leidnud, ent luges siiski sõnad peale,et tuleb olla tähelepanelik ja andis aega kaks päeva - et kui pole palavik alla läinud, tuleb tagasi tulla ja edasi vaadata. Muidugi mõista - täpselt kahe päeva pärast see meil üle läkski! :) See on vaimustav kergenduse tunne, mis siis haarab! Ema mure ja rõõmu suurusest saad aru ikka ainult ise ema olles.
Eestis olen harjunud, et lapsi haigest peast õue ei lasta. Siin olles lõi aga mingi teine loogika sisse - ilm oli kärus tiirutamiseks ideaalne - pärastlõunane päike, 24 kraadi ja vähene tuul. Palavikus beebile, kes muidu koguaeg süles tahab olla ja ise mängida ei jaksa, oli see hea vaheldus. Niisamuti muidugi emmele. Kokkuvõttes ei mõjunudki see halvasti ja laps näis pigem rõõmustavat, et sai linde vaadata ja tänaval toimuvat kaeda.
Võimalik, et see kogu haiguse lugu on ka hammastest - sest see periood on meil nüüd täiesti peal. Viies hammas on tulemas! :)
Muide - viidates tagasi ülalpool olevale pildile - me nimelt soetasime endale taga aeda veidi kunstmuru. Jah! Olen alati pigem selliste asjade vastu olnud, ent seekord tundus see kuidagi loogiline lahendus olevat. Siin townhouseis kus elame, on minu arust veidi kummaline tagahoov - pool sellest on betoon ja teine pool mingeid imelikke põõsaid ja taimi täis. Otseselt polegi siis ju pisikesele vahvat kohta mängimiseks. Saan aru ka miks muru ei taheta kasvatada - landlordil on põhjus kohe varrukast võtta - nimelt muidu oleks ju ka automaatselt kohustus muru hooldada ja tema muruniidukite müra siia ei taha (pidavat naabreid häirima). Minu jaoks kummaline - sest muruniiduki müra on täiesti igapäevane normaalne nähtus ju! Tundub, et mitte kõigile. Igatahes - olukorrale otsa vaadates tuli leida mingi muu lahendus. Parkides on tore käia - aga kui ka oma taga aias on ikkagi mugav ja vahva olemine, on ka kena ju! Kunstmuru tegi olemise lapsele hubaseks, ja ka mulle meeldib teda seal mängimas näha!
Öeldakse küll, et toiduga ei mängita, ent... meie peres on asjad siis veidi teistmoodi. Ütleme nii, et ikka õppe eesmärgil :) Muide, alguses ostsingi tegelikult Noahle elusuuruses plastikust juurviljad - aga ta paneb need ju kohe suhu! Sain aru, et selle abstraktse mõtlemise jaoks on ta ikkagi liiga väike ja need mänguasjad paneme ajutiselt kõrvale. Mängu tuleb võtta siiski päris asjad - sest olgem ausad - kuidas veel see väike inimeselaps maailma tundma peaks õppima! Ikka päris asjade kaudu. Nii õpib ta ju erinevaid vorme ja raskusi kompima, erinevaid värve nägema ja maitseidki tajuma. Rääkimata sellest, et ka sõnavara areneb. Pärast vaatame raamatust ka veel samade asjade pilti :)
Täna olid meil valikus seller, õun, porgand ja kartulid
Porgand oli eelmise nädala lemmik, täna läks korduvalt ja koguaeg ainult seller peale! :)
No comments:
Post a Comment